Saturday, August 10, 2013

Pita madness


Eile tegin grillil leiba. Retsepti sain siit: http://www.tasteofbeirut.com/2009/09/pita-on-the-grill/
4 tundi! Sellepärast on ka pildil päike loojas juba. See on ikka tegevus terveks päevaks, samas lõbus oli, eriti see osa kus nad õhku täis lähevad, nagu väiksed padjaksed. Kindlasti proovin kunagi veel teha ja siis ka täistera jahu kasutada.
Kui nad keskelt pooleks lõigata, siis saab kaks taskut. Täite mõtlesin ise välja kodus leiduvatest asjadest. Praadisin hakkliha hästi krõbedaks ja siis lisasin natuke BBQ kastet, pitart ja paar lusikatäit Tahinit ja vett ja lasin veel vaikselt podiseda. Tänu naabritädile oli meil ülimaitsvaid tomateid, need tükeldasin ära ja lisasin mangot, kurki ja igast maitserohelist mis aias leidus (münt, petersell, salvei). Münt oli küll mõnus. 12 pätsi tuli, ehk siis saime neid ka hommikuks süüa ja naabritele jagus ka. Ja kõigile maitses! Pärast Mama Lily kutsus mind oma tuppa ja võttis kuskilt pluusi alt mõned dollarid välja, jumal tänatud, ma olin kindel, et ta hakkab mulle laste saamise tähtusest rääkima jälle, aga ei, hoopis taskuraha, no ta arvab, et ma maksain ise kõigi toiduainete eest, ma ei hakkand teda parandama ka. Pealegi pidi see saladus olema, et teised kadedaks ei saaks. 
Nüüd läks mõte uitama, ma ei tea millest on Ok kirjutada ja millest mitte. Ühesõnaga, vanuritega on raske. Ja nende keskealistega on ka raske. 

Näed, täna hommikul otsustasin kive maalida.
Need kivid leidsin rannast, ma ei mäletagi kuna, aga ägedad. Kes ütles, et auguga kivid pidid õnne tooma vms. Ma jään ootama igastahes.
Aaa, ja mu esimene taldrik sai valmis, kohe teen pilti ka! No näed, ma olen päris uhke. Päris mitu asja peaks veel ahjust välja tulema järgmine nädal. Põnev! Täna aga lähme San Jose jazzi festivalile, kuna Ed sai tasuta piletid.
Töö leidmine näib aina lootusetum...
12 päeva näituseni... appi!

Friday, August 2, 2013

Hommik

Kuulake seda, Leelo saatis, sobib nagu valatult:



Ja seda:


Roberta Flack pani mind tantsima üle pika aja, niimoodi eriti funkilt. Ma ei teagi, mis mu tantsuhoo maha võttis, ma arvan, et see selle jubeda kriuksuva põranda süü, iga samm teeb viiiiks vääks, see lihtsalt toob maapeale tagasi ning paneb mind kõrvalt vaatama ja nägema kui totter see kõik on. Parimad tantsud tulevad ikka transi laadses olekus, kui enesekriitika on väljalülitatud.

Täna lähme Santa Cruzi, J-l on tööintervjuu. Vaagume ja kaalume San francisco ja Santa Cruzi miinuseid ja plusse. Tundub suur teelahe. SC on väiksem ja rahulium linnake, mis on tuntud oma hipide, hipsterite, potheadide ja surfarite poolest, ja üürid on odavamad. Jalgrattaga saab kõikjale. Turvalisem ja sõbralikum. Kui me mõlemad ok tööd saame, siis saaks kindlalt lennupiletite raha kokku järgmiseks suveks. SF on aga SUUUR ja võimaluterohke, eriti Jeremy jaoks, palju kohti, kus saaks esineda. Samas elu on väga kallis ja raha kogumine tunduvalt keerulisem. Tundub, et laseme elul juhtuda, ja kuhu tööd enne saame, sinna lähme...














Wednesday, July 31, 2013

Esmaspäevast tänaseni



Esmaspäeval käisime teiste kunstnikega ''tutvumas''ja sain valida oma 6x6 ft. seinapinna. Võtsin kohe
pealava ette, ei teagi kas oli hea otsus, palju müra ja trügimist kindlasti, saan oma häälepealu treenida. Juba mõtlen, et mida selga panna...
Esmaspäeva öö vastu teisipäeva oli tõeline õuduste öö, sellesama kurguvalu pärast, ei tea, kas tasubki kirjeldada. pigem mitte. Hommikul jeremy võttis vastu otsuse ja pani mulle aja Dr. Wangi juurde, saime kohe samaks päevaks ka.
 Koht ise on üli pisikeste ruumide kogum, ooterumi seinad on kaetud igast diplomite, tunnistuste, ajaleheväljavõtete ja aukirjadega, nii, et seina ennast väga välja ei paistagi. Nurgas suliseb väike asi, noh see miniatuurne kose moodi süsteem..?? ja selle kõrval on pisike laud, mille peal ja all on vähemalt 5 aasta jagu ajakirju. Seal ruumis väga istuda ei saanudki, sest Dr. Wangi abikaasa juhatas mind kohe väisesse tuppa ja pani mind sinna paberiga kaetud voodile lamama. Üsna varsti tuligi doktor oma abikaasaga mind läbi vaatama. Doktor katsus mu kõri, vaatas mu keelt ja seletas midagi hiina keeles, naine kirjutas, hiina keeles muidugi. Isegi kui nad inglise keeles räägivad, on see ikkagi hiina keel mu kõrvadele. Ms Wang lahkus ning doktor pani peale hiina ballaadid, istus voodiservale ja hakkas mu kõri mudima. Ta kutsub seda pöidla operatsiooniks, mis ta ise leiutas. Tõesti huvitav tunne on. Hästi tasakesi mudib, üli õrnalt, taustaks kellade mäng ja kõhukorinad. Umbes 15 minuti pärast oli mu kõri turse peaaegu läind, sain neelata jälle! hurraa!!! peale seda torkas ta mõned nõelad (üks kumbassegi kätte ja üks lõua alla) ja pani käe omadele juhtmed külge ja ühedas väikse elektriakuga. nii, et käed mõnusalt tukslesid. Pani tuled kustu ja lahkus umbes pooleks tunniks.
Ja nii ma terveks saingi.

Siin on pilt mu pisikestest sidrunitest:


Täna ärkasin juba päris hea tundega, neelu plekid on läind ja ma sain kohvi juua!! kohvi! hurraa!!
Ma arvan,e t mu eilne super supp aitas ka.
lõikasin muskaatkõrvitsa pooleks, lõikasin sisu ruuduliseks ja panin ahju koos terve küüslaugu kobaraga (mis tuleb fooliumisse mähkida)
siis aurutasin lillkapsa, brokkoli ja spinati.
küüslauk muutub selliseks puurnakaks võiks, mis tuleb välja pigistada kuidagimoodi. kõrvitsa saab lusikaga tühjaks kraapida ja siis kõik potis sodiks lasta. veits vett ja puljongit ja maitseaineid ja natuke sidruni või laimi. ma panin ühe purgi kookospiima ka, et oleks kurgule mahedam. ja siis värske, krõbe sai kõrvale. kõik kiitsid. muidugi ingver oleks ka sobinud päris hästi.
Tõstsin toa ümber, nii, et päike hommikul silma ei paistaks. kuidagi värskem ja parem tunne on kohe.
See nädal, kui me olime santa cruzi mägedes majahoidjad, käisime ükspäev linnas ja poolvägisin vedasin jeremy kaltsukasse, leidsin ühe armsa öökapi. Igaljuhul kõige lahedam suveniir. Igatsus oma kodu järele paneb mööblit soetama. Noh, et kui kolimiseks läheb, siis on kõik olemas.


Muideks, see koristusfirma asi läheb läbi vist, samas ma pole kindel, kas ma ikka tahan seda teha. Kuuldavast nad helistavad mulle lähiajal ja me peaks leppima kokku aja kuna ma lähen intervjuule ja samal päeval peaks ma näidiskoreri ära koristama kellegi kriitiliste silmade all. tasuta. siiani on jäänud mulje, et nad on parajad orjapidajad. samas igasugune töö kuluks ära hetkel.
August toob palju igatsust kaasa, sünnipäevad ja muidu ka ilus aeg...
Kes paberkirju saadab, siis seda, et võiks hoiatada ette, siis tean postkastil silma peal hoida, muidu siin on see lugu, et vanaema paneb tähtsaid kirju turvalisse kohta, ja keegi ei tea, kus see turvaline koht on..




mjauu









Sunday, July 28, 2013

Taasavamine

Niisiis, mõtlesin, et alustan blogimisega, loodan, et hoog jääb peale.
See on nagu kirjutaks enda kohta raportit, hehe. Pärast on piinlik lugeda.

Mõtlesin, et kui ma oleks terve see aeg kirjutanud oma tegemistest, siis oleks palju huvitavat lugemist. Palju veidraid projekte...

Päevakajalised teemad on endiselt töö otsingud, korterist unistamine ja lähenev kultruuri üritus, kus me Jeremyga mõlemad osaleme.
Meid ei võeta tööle. kuna me ei ela San Franciscos veel... ja me ei saa korterit, kuna üürilepingu tegemiseks on vaja tõestada sissetulekuid. Surnud ring. Hetkel kandideerin rohelisse koristusfirmasse, mille jaoks pean tegema testi, mis kestab 1,5 tundi.
Kultruurne üritus on SFis, kus osaleb palju erinevaid artiste, moeloojad ja fotograafid ja ehtekunstinud ja muusikud jne. kuigi osalemine on tasuta, ei ole midagi tastuta, peame müüma 30 piletit ürituele, 15 dollarit tükk ja kui ära ei müü, siis tuleb ise kinni plekkida. Lisa saatis laiali ahelkirja oma sõpradele, paar tükki on juba ostetud, eile saime nt rahatšeki, paberil, sest noh, vanemad inimesed ei julge internetti kasutada.
Bessie lamab mu kõrval ja vaatab mind murelikult. me pole juba kolm õhtut väljas käinud, tavaliselt käime päikseloojangul mänguväljakul palli tagumas ja trenni tegemas, aga jah, nüüd pole jõudnud. Reedel käisime klubis! ja laupäeval käisime joan baezi heategevuslikul kontserdil, mis oma olemuselt oli endiste hipide kokkutulek, vanainimesed meenutamas nooruspõlve, pakun, et päris mitmed käisid woodstockil. peaks mainima, et eestalstel on kas paremad põied või rohkem austust esinejate vastu, sest nii palju siblimist ma varem kohanud ei ole, lisaks kõigele oli mu selja taga, kohe kõrva ääres kellegi hingamise masin, kuidagi kõhe. Üritus ise toetas kodutute projekti, mis suunab nad tööle. san joses on tõesti kõige kollimad kodutud, keda ma iial näinud olen, kuupoega ei anna võrreldagi. linn ise on üüber rikas, kõik suured peakontorid, silicon valley süda. kuuldavasti on nende välimus nende enda teha, puhtad riided on alati võtta, aga kollim välimus tuleb kerjamisel kasuks.

Ja täna õhtul ei lähe ma välja sest, jeremy juba käis eddiga päeval ja mul on kurk Väga Valus, ei teagi millest. Nüüd on hea meel, et astelpaju-saialille õli kaasa tõin.
Homme on jälle suur päev, lähme SFi  seoses selle üritusega, saame kokku kõik ja jagame seinapinna ära. Mõtlesin, et peaks trükkima postreid, nonde pealt pidavat paremini teenima. Raha võiks küll teha. Üks jeremy sõber lubas ühe maali ära osta. Umbes pool aastat tagasi püüdis ta sama maali osta, aga kui kuulis, et küsin 400 siis kukkus pikali, nüüd küsin juba 500... eks näis mis ta siis pakub.
ja mama lily andis mulle taskuraha, mis on vist vaid korra ajaloos juhtunud, lihtsalt selle eest, et andis talle aurutatud maisitõrviku. tõi vist häid mälestusi, sest see oli nende põhitoit filipiinidel.

Äiapapa tegi süüa täna, mina targutasin ja dirigeerisin. on ikka kannatlik mees. aga kala sai väga hea.
võta mingi valge kala filee, paneeri kartulitärklise ja  natukese soola segus, siis klopitud munas ja siis riivsaia-kookoshelbe segus ja pannile rrohke õliga. jummel kui maitsev!!
muud ei olegi.
ma siis hakkan oma seda õuduste testi tegema.
kallid!





Tuesday, November 2, 2010

Järelvaataja WC-s

UNi

Nägin täna maailmalõppu unes. Olid eurod, mina ja mu pere olime kodutud, nagu ka vist kõik teised. kõikjal oli kaos ja prügi. enamik suri maha.. aidsi vist. ja müüjad ei suutnud eesti krooni puudutada, nagu nii suur õõvastus oli selle vastu vist, väga imelik. aga mu ema oli millegipärast rõõmus. ja mina kaklesin vene hipidega mütsi pärast, lõpuks sain hunniku lõnga.
igaljuhul parem uni kui käe seest välja tulev ussike...
ja nüüd meenus veel üks seik, kus ma olin alustanud tööd aktimodellina, mõned sõbrad olid ka, ja joonistamise aktsiooon toimus kirikus usklikele, nad ütlesid, et ei saa mujal joonistada kuna nende tase on nii halb... mida värki?! väga totrad poosid olid..