Pita madness

Eile tegin grillil leiba. Retsepti sain siit: http://www.tasteofbeirut.com/2009/09/pita-on-the-grill/

4 tundi! Sellepärast on ka pildil päike loojas juba. See on ikka tegevus terveks päevaks, samas lõbus oli, eriti see osa kus nad õhku täis lähevad, nagu väiksed padjaksed. Kindlasti proovin kunagi veel teha ja siis ka täistera jahu kasutada.
Kui nad keskelt pooleks lõigata, siis saab kaks taskut. Täite mõtlesin ise välja kodus leiduvatest asjadest. Praadisin hakkliha hästi krõbedaks ja siis lisasin natuke BBQ kastet, pitart ja paar lusikatäit Tahinit ja vett ja lasin veel vaikselt podiseda. Tänu naabritädile oli meil ülimaitsvaid tomateid, need tükeldasin ära ja lisasin mangot, kurki ja igast maitserohelist mis aias leidus (münt, petersell, salvei). Münt oli küll mõnus. 12 pätsi tuli, ehk siis saime neid ka hommikuks süüa ja naabritele jagus ka. Ja kõigile maitses! Pärast Mama Lily kutsus mind oma tuppa ja võttis kuskilt pluusi alt mõned dollarid välja, jumal tänatud, ma olin kindel, et ta hakkab mulle laste saamise tähtusest rääkima jälle, aga ei, hoopis taskuraha, no ta arvab, et ma maksain ise kõigi toiduainete eest, ma ei hakkand teda parandama ka. Pealegi pidi see saladus olema, et teised kadedaks ei saaks. 

Nüüd läks mõte uitama, ma ei tea millest on Ok kirjutada ja millest mitte. Ühesõnaga, vanuritega on raske. Ja nende keskealistega on ka raske. 

Näed, täna hommikul otsustasin kive maalida.
Need kivid leidsin rannast, ma ei mäletagi kuna, aga ägedad. Kes ütles, et auguga kivid pidid õnne tooma vms. Ma jään ootama igastahes.
Aaa, ja mu esimene taldrik sai valmis, kohe teen pilti ka! No näed, ma olen päris uhke. Päris mitu asja peaks veel ahjust välja tulema järgmine nädal. Põnev! Täna aga lähme San Jose jazzi festivalile, kuna Ed sai tasuta piletid.
Töö leidmine näib aina lootusetum...
12 päeva näituseni... appi!

Hommik

Kuulake seda, Leelo saatis, sobib nagu valatult:

Ja seda:

Roberta Flack pani mind tantsima üle pika aja, niimoodi eriti funkilt. Ma ei teagi, mis mu tantsuhoo maha võttis, ma arvan, et see selle jubeda kriuksuva põranda süü, iga samm teeb viiiiks vääks, see lihtsalt toob maapeale tagasi ning paneb mind kõrvalt vaatama ja nägema kui totter see kõik on. Parimad tantsud tulevad ikka transi laadses olekus, kui enesekriitika on väljalülitatud.

Täna lähme Santa Cruzi, J-l on tööintervjuu. Vaagume ja kaalume San francisco ja Santa Cruzi miinuseid ja plusse. Tundub suur teelahe. SC on väiksem ja rahulium linnake, mis on tuntud oma hipide, hipsterite, potheadide ja surfarite poolest, ja üürid on odavamad. Jalgrattaga saab kõikjale. Turvalisem ja sõbralikum. Kui me mõlemad ok tööd saame, siis saaks kindlalt lennupiletite raha kokku järgmiseks suveks. SF on aga SUUUR ja võimaluterohke, eriti Jeremy jaoks, palju kohti, kus saaks esineda. Samas elu on väga kallis ja raha kogumine tunduvalt keerulisem. Tundub, et laseme elul juhtuda, ja kuhu tööd enne saame, sinna lähme...